reede, 19. jaanuar 2018

Väikesed hooldajad

Sellest hetkest kui avastasin, et võin oma arvuti ekraani üle kanda suurele televiisori ekraanile, vähenes minu teleri vaatamine selle tavapärases tähenduses tugevalt. Interneti mõõtmatutes avarustes on sedavõrd palju head ja huvitavat audiovisuaalset toodangut, mida saan ise valida ilma igasuguse saatekavata. Ning need üksikud saated, mis minule kättesaadavates telekanalites huvi pakuvad, neid saan vaadata mulle sobival ajal järelvaatamises ilma reklaamita. Nii, et selles asjas olen iseenda "telekanali" peremees ja programmijuht.


Eile vaatasin ühte brittide dokfilmi lastest, kes suuremal või väiksemal määral hooldavad oma haigestunud, puudega vanemat. Jõudumööda olen jälginud, mis toimub meie enda  riigi sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas puudega inimeste hooldamisega seonduvalt. Ma ei saa väita, et kogukonnana, läbi riigi kui institutsiooni pole me midagi teinud. Oleme, aga häbiväärselt vähe. Hooldaja tasu, 25 eurot sügava puudega täiskasvanud haige ja 50 lapshaige eest kuus on piinlikkust tekitav. On olemas veel mitmeid abistavaid meetmeid nagu poliitikud armastavad väljenduda. Palju sellest kõigest kasu ning abi on, seda teavad need 14,5 tuhat täiskasvanut ja 750 last, kellel on sügav puue. Teavad ka kõik need, kes päevast päeva, ööd pealekauba, peavad leidma lahendusi puudega lähedase ja iseenda elu korraldamisel.

(Arvasin, et teab ka Riigikogusse asendusliikmeks läinud Tiina Kangro. Lootused muutusteks ja RK kompetentsuse tõusuks olid suured. Pettusin täiega. Need mõned arupärimised saalis ja sõnavõtud sotsiaalkomisjonis on olnud marginaalsed. Põhiaur on läinud moraalsete värdjate otsingule kolleegide seas ja muidugi iseenda ...)

See dokumentaalfilm on märkimisväärne just lähenemisnurga poolest. Oleme ühiskonnas palju arutanud probleeme - täiskasvanud terve inimene ja hooldamist vajav vanur, lapsevanem ja raske/sügava puudega hoolitsust vajav laps. Selles filmis vaadeldakse kolme last, vanuses 9-12, kes hoopis ise hooldavad ja abistavad oma puudega emasid. Teemapüstitus sedavõrd ootamatu, et terve tänase päeva otsisin internetist materjali Eesti kohta. Midagi märkimisväärset ei leidnud. Kas me üldse teame selliseid peresid, kus väikesed lapsed hooldavad oma vanemaid? Kas me teame, mis toimub nende laste hinges ja kuidas see mõjutab isiksuse arengut? Kuidas meie saaksime abistada väikesi abistajaid?



reede, 12. jaanuar 2018

Uue aasta lubadustest

Uue aasta lubadused pole minu teema. Viimati proovisin midagi sellist teha üle neljakümne aasta tagasi. Mida ma endale siis tõotasin, pole enam meeles. Küll aga, et see lubadus jäi muidugi täitmata. Taaskord. Samamoodi nagu varasematel aastatel. Selleks ajaks olin ennast piisavalt tundma õppinud, et mõista - olen kehv lubaduste täitja. Ka igapäevaselt. Seepärast, erinevalt normaalsetest inimestest, võtan mina lubadusi väga tõsiselt - kui mees ütleb, siis mees teeb. Normaalne inimene suhtub uue aasta lubadusse mõnusa huumori ja laheda eneseirooniaga. Minu jaoks on see aga väga valulik. Liialt palju on elatud aastate jooksul olnud minupoolseid tühje lubadusi. Kergem on oma ebaõnnestumisi ajada saatuse süüks, mitte aga tähele panna seda, et mitmed elu olulised pöörded on põhjustatud tahtejõuga katmata lubadustest. Masendavalt muserdav see lubaduste andmine ja mitte täitmine.

Möödunud aastast kokkuvõttete tegemine on ka kuidagi iseeneslikult hääbunud. Kui elamine asendub olemisega, siis sünnipäraselt ambitsioonikas inimene väldib ühel hetkel sellist aastainventuuri. Pisiasjadest ei oska rõõmu tunda ja suurte asjade olematus toonitab omaenda tühisust. Sünd ja surm on olulised verstapostid. Vahepealne osa on vaid emotsioonikas etapp kulgemises.

Eelmisel aastal olid kaks surma, mis minu jaoks väga isiklikud. Augusti viimasel päeval olen teinud oma virtuaalmärkmikusse sellise kande:


"Olen varajase ärkamisega. Täna enne kuut otsisin ühte fotot. See on mu ema pliiatsijoonis oma esimesest lapsest. Mõned aastad tagasi mõtestas K. kunstnikuna, sealhulgas ka fotokunstnikuna, selle joonistuse kuidagi helgelt positiivselt. Täna omandas see töö minu jaoks uue, veel sügavama tähenduse. Jõin oma hommikukohvi, vaatasin fotot ja aknast paistvat päikesetõusu valgust puudeokstel. Samal hetkel, üksteist tuhat kilomeetrit eemal sängitati mu vanem vend mulda."

Venna lahkumine oli omamoodi valus. Võiks öelda, et ta oli minule võõras inimene, sest vahetult, silmast silma nägin teda viimati viiskümmend aastat tagasi. Ei, me oleme lihased vennad, sama ema ja isa lapsed. Elu lihtsalt läks sedamoodi, et noor mees sõitis ükskord kaugele ja sinna ta jäigi. Saatus või olid need hoopis lubadused ...? Ja kuigi ma teda päriselt ei tundnud, siis ometi olen kaotanud mulle lähedase ja olulise inimese - vanema venna.

Venna surm tähendas asiselt seda, et liikusin järjekorras ettepoole. Seda ängi tekitavam on see kui surmasabas on väljaspool loomulikku järjekorda ettetrügijaid. See teine surm, "võõra" noore inimese lahkumine lõi mind ikka väga liimist lahti. Eelmisel nädalal panime tema õega urni mulda. Nooremana ei oleks tihanud, vana mehena on emotsioonid lubatud. Nii me seal kalmistul olime. Nooruke tüdruk, vana mees, urn tuhaga ja põske mööda jooksvad pisarad.

Eelmisel aastal oli muidugi ka rõõmsaid sündmusi. Üks neist oli minu jaoks väga eriline. Mida suurem perekond, seda väiksem tõenäosus, et kõik pere liikmed saavad ühel ajal ja ühes kohas kokku. Eriti kui pered elavad eri riikides. Ometi oli minu jaoks selline suursündmus isadepäeval. Nägin ühe korraga ning koos kõiki oma lapsi abikaasadega ja lapselapsi. Viimane kord juhtus see viis aastat tagasi. Selline kokkusaamine on kirjeldamatu õnnetunne, teades, et mida vanemaks saavad lapselapsed oma isiklike asjatoimetustega, seda vähetõenäolisem, et taoline sündmus kunagi veel kordub.

Perekonna mõiste muuseas aja jooksul muutub ja teiseneb. Siinjuures ei räägi ma sellest ühiskonda erutavast ja seni mittevaibuvast diskussioonist. Mõtisklen hoopis ülalmainitud, oma pere kokkusaamise kontekstis.
Kunagi elasid minu isa ja ema.
Meid oli kokku kuus last.
Õdede-vendadega leidsime endile abikaasad ja meie peredes sündis kokku 11 last.
Need üksteist on leidnud omakorda abikaasad/elukaaslased ja hetkel on nendes peredes 17 last.
Jne.

Ühest perekonnast on saanud suguvõsa. Koos kõigi abikaasade/elukaaslastega on meid kolmes põlvkonnas ainuüksi viiskümmend inimest. Mis kokkusaamistest saame siin rääkida. Kasvõi vaba nädalavahetuse leidmine, mis kõigile sobiks on juba ületamatu takistus. Pealegi on meil teistmoodi peretraditsioonid kui mitmetes teistes kultuurides. Seepärast, mitte uue aasta lubadusena, vaid püüdlusena, proovin sellel aastal hoida pisut tihedamat kontakti oma enda perega, laste ja lastelastega. Ja jõudu mööda elan kaasa kogu oma suguvõsa liikmete õnnestumistele ja ka ebaõnnele.

neljapäev, 28. detsember 2017

Jaan Soopa

1942. aasta veebruari alguses istus Jaan Viljandi vangimajas. Tea, kas ta niiväga enda käekäigu pärast muretseski. Rohkem ikka koduste pärast - kuidas neil seal läheb, kuidas hakkama saavad. Sakslased olid juba pool aastat Eestis. Viimased aastad olid olnud üldse absurdsed. Algul riigipööre ja siis vene võim senist harjumuspärast maailmavaadet peapeale pööravate seaduste ja reeglitega. Ja nüüd siis need saksa sõjaaja seadused. Täidesaatev tsiviilvõim Eestis oli Berliinist antud kohalikule Omavalitsusele, kes vorpis järjepanu kõiksugu käsulaudasid, millede täitmatajätmine võis kergesti kaasa tuua karistuse. Just sellel talvel hakkas kõvasti tundma andma üleüldine toiduainete nappus. Nii toit kui ka muud asjad olid talongikaup. Ning muidugi pani see 38 aastase Sürgavere raamatukogu juhataja Jaan Soopa muretsema. Ise istud vangis ja naine peab lastega üksinda hakkama saama.

Viljandi vangla

Väljaspool vanglamüüre toimus aga pidevalt midagi, mis mõjutas tavalise inimese igapäevast elu. Omavalitsus andis välja selgesõnalisi korraldusi, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Samas oli ka selliseid propagandakastmes ettevõtmisi, vabatahtlikke kampaaniaid, milles kodaniku mitteosalemine võis äkki mingit moodi tulla halva bumerangina tagasi - meelsuse küsimused riigivõimu suhtes või midagi taolist. Jaanuaris näiteks kuulutati välja ülemaaline aktsioon soojade talveriiete kogumiseks rindevõitlejatele. Ja andsidki ära oma mehe lambanakse kasuka ning vastutasuks said mõne toidutalongi lisaks, et lastel kõht täis oleks. Iroonia vaid selles, et külmad talved määrasidki ära sõja võitja, nagu punaveteranid ja sõjaajaloolased pärast sõda rääkisid.

Või siis samuti jaanuaris 1942 sakslaste poolt alustatud kampaania 18-20 aastaste noormeeste värbamiseks vabatahtlikena Riigi tööteenistusse Saksamaale. Jah, esimesel sõjaaastal polnud veel eestlaste sundmobilisatsiooni Saksa armeesse. Selle ettevõtmise läbiviijad Eestis kirjeldasid seda tööteenistuse asja kui põnevat turismireisi Euroopasse, omalaadset aastast töö- ja puhkelaagrit, kus poistest kasvatatakse mehed. Meie poisid aga polnud niiväga vaimustatud sellisest võimalusest. Registreerimise tähtaega pikendati ja anti küllaltki üheselt mõista, et teadke, meil on selle vanusegrupi nimekirjad olemas ... Tagatipuks leidsid meie eestlastest omavalitsejad hea nipi, kuidas noorte "entusiasmi" turgutada. Just äsja avati taas üliõpilaste vastuvõtt ajutiselt kinni olnud kõrgkoolidesse ja sinna sissesaamise eeltingimuseks seati aastane tööteenistuse sooritamine vabatahtlikuna. Seda, et mingil hetkel satuvad tööteenistuses olevad poisid saksa mundris rindele, seda tollel hetkel ei osanud keegi arvata.

Sellel ajal kui Jaan vanglas oli käivitati veel kolmaski üleeestiline aktsioon, mida omavalitsus hellitavalt talguteks kutsus. See oli elanike sunniviisiline mobiliseerimine metsatöödele. Küttepuude puudus oli katastroofiline. Asi ei puudutanud ju üksnes elamuid ja kortereid, kütmist vajasid ka töökohtade ruumid, avalikud hooned ja halud olid põhiline soojaallikas. "Talgutega" oli tegelikult aga nii, et näiteks iga maal elav meesterahvas pidi kuu aja jooksul tegema metsas küttepuid esmalt kümme täistööpäeva, järgmisel kuul aga lisati neid tööpäevi veelgi.

Kindlasti tekitas Jaanis muret see, et sinnasamasse Viljandisse oli jõudnud sõjaga kaasnev lahutamatu haigus - tähniline tüüfus. Linnas suleti ajutiselt kino, teater, raamatukogu ja linna ainus kohvik. Oleks need haigusjuhtumid omandanud epideemia mõõtmed, siis vaevalt oleks sellest puutumata jäänud ka lähedased ja sõbrad Sürgaveres.

Põhiline mure oli muidugi toit. Ei tähendanud midagi, et sul võis olla oma maalapike, jõulusiga sulus kasvamas või lehm piima andmas. See tõi kaasa ka kohustuse müüa oma saadused normikohaselt riiklikule kokkuostjale. Riigi poolt varutud toit jaotati talongimajandusega elanike vahel ära. Veebruari esimesel nädalal kui Jaan kodustele kirja kirjutab on kehtestatud järgmised toidunormid nädala peale:
   Leib 2000 gr
   Liha ja lihasaadused 350 gr
   Rasvained (ka või) 100 gr
   Piim 1/2 liitrit
   Kuivained 100 gr

Tööstuskaupasid sai osta ostulubade alusel, mida väljastas kohalik omavalitsus. Näiteks jalanõude ostuloa said siis kui tõestasid vallavalitsuses, et sul on neid vaid üks paar jne. Mõistagi tekkis ahvatlus, et proovida mõni seakints (märkus: loomade tapmine väljaspool riiklike tapamajasid oli karistatav) realiseerida mustal turul vahetuse korras või raha eest, et sealtsamast hankida mingi vajalik riidetükk või seep või lambiõli jne. Vahelejäämise korral said muidugi rangelt karistada. Nii näiteks jaanuari keskpaigas tehti Tallinnas hilisõhtune ja varahommikune haarang spekulantidele. Arreteeriti 91 inimest, kes kõik said karistada.

Karistada võis saada iga asja eest. Näiteks kuulasid raadiojaama, mis polnud kantud lubatud raadiojaamade nimekirja. Või siis rikkusid kellaajaliselt pimendamisreegleid. Lahkumine maakonnast piirkonnakomissari loata tõi kaasa karistuse ... Käskusid ja keeldusid jätkus, nagu karistusigi. Aga oli veel üks asi. See omandas sellised mõõtmed, et okupeeritud/vabastatud riigi sisedirektor Oskar Angelus oli sunnitud raadiost pöörduma eesti rahva poole üleskutse ja manitsusega: lõpetage ometi ükskord see teineteise peale kaebamine! Angelus tõi välja, et kaebajaid innustab eelkõige omakasu, jättes lisamata meie inimlikud nõrkused kiusu ja kadeduse näol. Asi oli sedavõrd tõsine, et mõni nädal peale raadioesinemist võttis sisedirektoraat vastu korralduse, millega valekaebuse esitajaid hakatakse ... rangelt karistama.

Pühapäeval, 8. veebruaril kirjutab Jaan Soopa oma naisele:



Sellel ajal kui Jaan pühapäeval oma naisele kirjutab, kuulatakse nendes kodudes, kellel raadio, eestikeelset ringhäälingut. Kell 14.15 hakkab saade saksa opereti alusepanijast Paul Linckest. On sõda, aga elu läheb edasi.


Jaan Soopa postkaart Viljandi vanglast oma kodustele Sürgaveres on müügis ühes USA internetipoes ka pärast allahindlust küllalt krõbeda hinnaga, 45,53 USD.

esmaspäev, 27. november 2017

Ebaõiglus

Olen elus.

PÖFF: https://poff.ee/est/filmid/321151

Kuidagi väga isiklik on see filmi sõnum. Turvavõrgu puudumine tegi võimalikuks selle, et eile lahkus siit maailmast noor inimene. Jumal näeb, et ma püüdsin, kuid väsisin. Film on film ja elu on elu. Tagantjärgi, selle hapra turvavõrguna, ei andesta, et ei suutnud, ei püüdnud rohkem. Kes vähegi sõber, jagage PÖFFi linki. Hea film mõnikord muudab inimeste saatust.




pühapäev, 2. juuli 2017

E.-le

Isana ei osanud muretseda. Oma elu jooksul olen ju mitmeid kordai isaks saanud. Noor olin, muretult loll. Vanaisana olen muretsenud teid oodates kordi enam. Need viimased 36 tundi olid seekord kuidagi erilised. Ootamist ja muretsemist. Tere tulemast, E., siia maailma. Mingu Sul elus kõik hästi. Hilisel sügisel hakkan taas muretsema. See vist ongi vanaisade töö.

reede, 30. juuni 2017

Pealkiri, mis kõnetab

Kohalik rahvas kutsus Kalevi staadionil harjutavatele lastele politsei

Üha rohkem kaldun arvama, kas neil lastel tasub ikka mõtelda, et "Mina jään". 

neljapäev, 22. juuni 2017

Kaadrid otsustavad kõik 1.

Hiljuti kirjutasin abivalmis inimestest. Sain ülehinnatud kiitust ja tunnustust. Ma ju harva kirjutan enda sellelaadsetest tegemistest. Aga neid on palju enam kui neid siin blogis kajastan. Kuigi hea sõna on alati meeldiv, siis seekordki ei olnud mu kirjutamise eesmärgiks saada mingit imetlust. Pigem oli see jutt abivalmis inimestest vajalik iseendale selleks, et kompenseerida hiljutist hingele jäänud ebaõnnestumist. Ikka külalastega seoses.

Stalin oli see, kes 1935. aastal ütles pealkirjas toodud lause. Ta tegi seda sõjaväeakadeemia lõpetajate banketil talle omase ülipika, kõne mõõtu toosti käigus. Ega see mõte nüüd midagi unikaalselt ülitarka ole, pigem käibetõde, mis ajatult kehtiv ka kaheksakümmend aastat hiljem Eesti Vabariigis. Vähemalt koolisüsteemis ja sotsiaalvaldkonnas.

On üks pere, kes mul väiksemate lastega pidevalt külas käis. Mees täna pensioniealine ja naine paarkümmend aastat noorem. Koos oldud samuti paarkümmend aastat ja selle aja jooksul saadud ühiselt palju lapsi. Kõige vanemad neist kodust lahkunud täiskasvanud ja noorim lastest ei käi veel lasteaiaski. Kuna need külastused olid olnud tihedad, siis olen kursis enam-vähem kõigi nende laste käekäikudega, murede ja rõõmudega. Ning ühel päeval need külastused katkesid. Kuu-poolteist hiljem helistasin ise. Mehe telefon ei vastanud, aga pereema sain kätte. Küsisin, kuidas läheb ja selgus, et ei lähe kohe kuidagi.

Pereisa oli kodunt minema viidud, kahtlustatuna tegudes, mis said alguse üle kolmekümne aasta tagasi. Asjades, mida ajakirjandus alati hea meelega kajastaks, kuid mida asjaosalised ise häbenevad ja tahavad sootuks unustada, teha olematuks, kustutada mälust. Süüdimõistmise korral veedab pensionär trellide taga sõltuvalt kuritegude kvalifikatsioonist kas kuni kaheksa või kuni viisteist aastat. Kuid sellest ei ole jutt. Mainin seda siin, et mõista tausta alljärgnevale.

Muidugi oli mehe äraviimine ema jaoks täiesti uus situatsioon. Järsku üksinda nelja alaealise lapsega, kogu majapidamine, olmeküsimused jne. Ning enesepettusena või veendumusena teadmine, et ta mees pole midagi teinud. Mina olin aga selle pere rahaasjade pärast mures, siiani oli pere rahakott olnud pereisa käes. Naine oli õnneks juba jõudnud käia sotsiaaltöötaja juures ja KOV oli lubanud ühekordset toetust, hiljem toimetuleku toetust. Küsisin mehe pensioni kohta, kuid sellest polnud sotsiaaltöötaja sõnakestki rääkinud!? Tean, et eeluurimiseks kinnipeetud või vanglas karistust kandvale pensionärile ei maksta riikliku pensioni, kuid ... Uurisin natukene ja paar päeva hiljem sain naisele seletada, mida ta peab tegema, et saada ülalpeetavatele lastele seadusega ettenähtud 75% eeluurimiseks kinnipeetud pensionäri senisest vanaduspensionist. Aga ka see ei ole tähtis.

Minu jaoks oli murettekitav hoopis see, et ema kurtis kodus oleva vanema poja üle. Ega ta ennegi pole olnud mingi kullatükk. Käitumine sedasi ja teistmoodi. Raske iga öeldakse selle kohta. Loll ta aga kohe kindlasti pole. Veendusin isiklikult selles kui isa ja ema varasematel aastatel mõned korrad tulid koos poisiga, et aitaksin tal mõnes õppeaines tunniteemast aru saada. Nüüd siis järsku ühtede-kahtede rodu, keeldub kooli minemast ja kui lähebki, siis sinna ei jõua. Mulle tuli see nii tuttav ette - enda lapsepõlv samas vanuses. Ma tean seda. See on mingi surnud punkt. On vaja mingit sõbralikku müksu või pisut jõulisemat tõuget, et sellest punktist üle saada. Ema sõnast siin ei piisa, seda võetakse näägutamisena. Vaja on kõrvalist abi. Poisi ema on lihtne inimene. Eesti keel on tema jaoks võõrkeel. Pealegi on selles peres kujunenud tõrjuv hoiak kooliõpetajate suhtes. Põhjusega või mitte, seda ei osanud sellel hetkel hinnata.

Saime emaga kokku ja ma ütlesin, et äkki polegi midagi hullu, ma helistan ise klassijuhatajale ja palun, et tema organiseeriks selle sõbraliku müksu. Et ei mina, tema ega klassijuhataja pea olema suured inimhingede insenerid mõistmaks seost poisi ühtäkki koolis mittekäimise, kooli minemisest keeldumise ja isaga juhtunu vahel. Me ju täiskasvanutenagi mõtleme, et midagi, mis on toimunud meie lähikonnas või iseendaga, kindlasti on see teada ja arutluse all kogu maailmas. Vahe ongi selles, et suurte inimestena anname endale aru, et see on meie ettekujutus. Teismeline seevastu on kindel, et nii see ongi - kõik teavad ja arutavad sündmust, ning mine siis kooli kaaslaste mõnitada, häbenema, küsimustele vastama jms.

Klassijuhatajat oli pea võimatu telefoniga kätte saada. Sekretärile jäetud teadetele, palvega helistada mulle tagasi, ei reageeritud. Olin tungivalt ja pealetükkivalt järjekindel. Ja siis ta helistaski mulle. Jutuajamine oli lühike. Mina selgitasin, et mul on tekkinud mure Xi hinnete ja popitegemiste pärast, äkki saame koos kuidagi olukorda parandada?
"Aga kes teie X-le olete?"
"Lihtsalt peretuttav, näen kõrvalt, et asi hakkab kontrolli alt väljuma, kuigi kui ..."
"Mina võõraste inimestega ei räägi. Nägemist."

Oligi kõik. Ei olnud eriti abivalmis inimene.