Lähedane juhtis positiivses mõttes mu tähelepanu blogiauhindade tulemustele. Ma olen ammu üle saanud sellest ebamugavustundest ja kohmetusest, mis tekkis siis, mil sain aru, et mulle olulised inimesed seda ajaveebi mõnikord loevad. Olen küll kirjutades pidevalt toonitanud, et siinset blogi peab tegelaskuju, aga siiski. Päris nii ma ju ka ei saa väita, et kõik mu juttude inimesed, sündmused ja tegevuskohad on väljamõeldis. See paljudele kirjutajatele tuttav ja pidevalt korduv dilemma, päris- ja blogielu ühildamine ning eristamine.
Mind märgiti ära ühe kategooria pingereas kümnendana. Kõik me mõistame, et selline meelelahutuslik hääletus ei räägi midagi avaldatud tekstide olulisusest ja tõelisest kvaliteedist. Mõnele meeldivad kõhnad, teisele ümaramad. See mänguline võistlus kaldus minu subjektiivsel hinnangul pigem sinna "blondiinide" mõttemaailma. Seepärast võin oma "saavutusse" suhtuda kaheti. Meil on ju päris mitmeid arvestatavaid seeniorblogijaid ja hulgaliselt täiskasvanuid, tõsiseltvõetavaid küpseid keskeas ning arukaid nooremaid kirjutajaid. Siit võib teha järelduse, et minu ajaveeb ei kvalifitseeru nimetatute hulka. Et blondiinimõistusega polegi mul midagi olulist öelda ega kirjutada. Jääb vaid üle õnnitleda kõiki neid oma vanuseklassi blogijaid, keda nii kõrge kohaga ei õnnistatud :)
Aga eks ma ikka pisut ka eneseimetleja olen. Kes see kiitusesse siis ükskõikselt suhtub. Tänan kõiki, kes minu blogile hääle andsid. Tänan lähedasi, kes mu veidrasse harrastusse mõistvalt suhtuvad. Anonüümne blogimine võimaldab neil õnneks väita, et seda inimest seal pagenduses nad küll ei tunne :)